Viimane postitus oli juulis. See on päris piinlik... ja aegajalt on ka küsitud, et kas ma ei postita siia enam. Tegelikult olen mõelnud küll sellele, et kirjutada aga kuna sügisel tegin nelja välismaal oleva inimesi jaoks eraldi blogi, kuhu kõik kirjutan, siis ei viitsinud siia enam kirjutama hakata... Vabandused selle eest! Nüüd aga miskit pikemat ja arutlevamat :)
Inspiratsiooni selle postituse tegemisest sain ma Katrinilt, kes enda blogis võttis aasta enda jaoks kokku. Olen seda ise ka varasemalt teinud aga siis keskendusin rohkem üritustele, mis aasta jooksul toimunud on. Seekord läheneksin veidi teisest nurgast.
2013 on olnud üsna eriline aasta nii mitmegi koha pealt. Eelmisel aastal selgus, et jaanuaris pean minema enda elu esimesele operatsioonile mistõttu veetsin umbes kolm kuud karkudel. Septembris ootas ees teine operatsioon ja selle järgselt olin umbes kuu karkudel. Seepärast oli 2013 ka esimene aasta, kus ma ei käinud koolis. See andis aga võimaluse asjade üle järgi mõelda ja prioriteedid paika panna. Üks suurimaid prioriteete järgnevateks aastateks ongi põlved korda saada, sest eesmärk on tulevikus siiski veel tantsida.
Sügisel läksid järjest välismaale ära neli mulle tohutult kallist inimest ja kevadel-suvel ei kujutanud ma veel üldse ette, kuidas ilma nendeta hakkama saan. Tegelikus on aga näidanud, et nende äraminekust on ka head tulnud. Muidugi on ilma nendeta kurb, aga kui nad Eestis olid, siis ma olin paljudel korp!iüritustel turvatsoonis, kus suhtlesingi esmajoontes nendega. See, et neid ei ole, on pannud mind palju rohkem suhltema inimestega, kellega enne oli suhtlus üsnagi minimaalne. Lisaks olen ma muutunud korp!imõttes üliaktiivseks, ehk kui on mingi korralduskomisjon, siis ma väga suure tõenäosusega kuulun sinna. See on aga midagi, mis teeb mind tõesti õnnelikuks - see sebimine ja asjaajamine ja toimetamine - see on nii äge!
Veel üks uus asi, mis sel aastal oli - esimest suve 10. klassist alates ei olnud ma ettekandja, vaid vahelduseks hoopis administraator hotellis. Ja see andis jällegi palju juurde. Peamiselt just suhtlemisoskust ja stressitaluvust.
On üks inimene, keda ma tahan esile tuua ja see on Riinu. Ta on mulle sellel aastal igal võimalusel toeks olnud ja alati minu jaoks olemas. Tema istus muga enne mu esimest oppi 7 tundi Rakvere haiglas ja pärast teist oppi oli mu esimene külaline. Elu ilma Riinuta ei kujuta ma enam ette.
Hakkasin mõtlema, et mis on minus selle aastaga muutunud. Ja mõtlesin päris pikalt ja küsisin ka teistelt abi. Üks asi, mis välja toodi oli see, et olen täiskasvanulikumaks muutunud ja elutarkust on juurde tulnud. Sellega pean vist ka nõustuma. Ma ei ole enam nii naiivne kui varem (kuigi jah, kohati ikka olen küll) ja ma mõtlen rohkem asjade üle järele ja tegutse nii mõtlematult kui varem. Ja siis läks asi huvitavaks - ühelt poolt kuulsin, et olen murelikum ja pole enam nii suur päike, kui varem. Ja teisalt, et olen lõbusamaks muutunud. Ja siis ma ei teadnudki, mida uskuda. Olen siis vahepealne, ehk samaks jäänud? Aga pikemalt mõeldes, siiski ei. Pean jällegi mõlemaga nõustuma. Esimene inimene, kes ütles et pole enam nii päike, kui varem, teab mind palju kauem, aga kellega praegu näeme harvemini. Ja teda pean üheks enda lähedaseimaks sõbraks ja tema näeb ehk seda, mis on natukene sügavamal ja temaga arutan ma ka tõsisemaid teemasid. Aga tahaksin loota, et kokkusaades näeb ta mind ikka sama päiksena, kui varem :) Ja siis see teine pool, et lõbusamaks muutunud. Seda ütles inimene, keda näen küll tihedamini aga pigem just väljas käies ja peoolukorras. Ja seltskonnas oskan ma väga hästi päikest mängida. Mitte, et ma alati teeskleks, et õnnelik oleks, aga aegajalt ikka tuleb hea nägu ju pähe teha.
Üks asi mida ma ise enda juures märganud olen on see, et ma olen muutunud paremaks suhtlejaks. Enda meelest vähemalt... Aga see on ka kuidas kunagi. On olukordi, kus ma võin olla seltskonnahing ja inimesed surnuks rääkida ja samas järgmisel päeval võin ma olla inimene, kes vaikselt istub ja kaasa ei räägi ja ei suhtle. Ma isegi ei oska öelda, millest see erinevus tuleb.
Veel üks väga suur märksõna selle aasta jaoks on INIMESED. Sel aastal olen tutvunud paljude suurepäraste inimestega, kes on mu elu tohutult rikastanud. On inimesi, kes on saanud kallimaks kui oleksin arvanud ja inimesi, kes on elust kaugemale kadunud. Aga ma tean, kes on need, kes on alati olemas ja kellele saan alati kindel olla. Ja ma tunnen end siiralt õnnelikuna, et mul selliseid inimesi on.
See aasta on olnud täis väga suuri üles-alla kõikumisi aga tagantjärele vaadates olen aru saamas, et pea kõik need on millekski vajalikud olnud.
Imelist aastavahetust!
