2013

Viimane postitus oli juulis. See on päris piinlik... ja aegajalt on ka küsitud, et kas ma ei postita siia enam. Tegelikult olen mõelnud küll sellele, et kirjutada aga kuna sügisel tegin nelja välismaal oleva inimesi jaoks eraldi blogi, kuhu kõik kirjutan, siis ei viitsinud siia enam kirjutama hakata... Vabandused selle eest! Nüüd aga miskit pikemat ja arutlevamat :)
Inspiratsiooni selle postituse tegemisest sain ma Katrinilt, kes enda blogis võttis aasta enda jaoks kokku. Olen seda ise ka varasemalt teinud aga siis keskendusin rohkem üritustele, mis aasta jooksul toimunud on. Seekord läheneksin veidi teisest nurgast.
2013 on olnud üsna eriline aasta nii mitmegi koha pealt. Eelmisel aastal selgus, et jaanuaris pean minema enda elu esimesele operatsioonile mistõttu veetsin umbes kolm kuud karkudel. Septembris ootas ees teine operatsioon ja selle järgselt olin umbes kuu karkudel. Seepärast oli 2013 ka esimene aasta, kus ma ei käinud koolis. See andis aga võimaluse asjade üle järgi mõelda ja prioriteedid paika panna. Üks suurimaid prioriteete järgnevateks aastateks ongi põlved korda saada, sest eesmärk on tulevikus siiski veel tantsida.
Sügisel läksid järjest välismaale ära neli mulle tohutult kallist inimest ja kevadel-suvel ei kujutanud ma veel üldse ette, kuidas ilma nendeta hakkama saan. Tegelikus on aga näidanud, et nende äraminekust on ka head tulnud. Muidugi on ilma nendeta kurb, aga kui nad Eestis olid, siis ma olin paljudel korp!iüritustel turvatsoonis, kus suhtlesingi esmajoontes nendega. See, et neid ei ole, on pannud mind palju rohkem suhltema inimestega, kellega enne oli suhtlus üsnagi minimaalne. Lisaks olen ma muutunud korp!imõttes üliaktiivseks, ehk kui on mingi korralduskomisjon, siis ma väga suure tõenäosusega kuulun sinna. See on aga midagi, mis teeb mind tõesti õnnelikuks - see sebimine ja asjaajamine ja toimetamine - see on nii äge!
Veel üks uus asi, mis sel aastal oli - esimest suve 10. klassist alates ei olnud ma ettekandja, vaid vahelduseks hoopis administraator hotellis. Ja see andis jällegi palju juurde. Peamiselt just suhtlemisoskust ja stressitaluvust.
On üks inimene, keda ma tahan esile tuua ja see on Riinu. Ta on mulle sellel aastal igal võimalusel toeks olnud ja alati minu jaoks olemas. Tema istus muga enne mu esimest oppi 7 tundi Rakvere haiglas ja pärast teist oppi oli mu esimene külaline. Elu ilma Riinuta ei kujuta ma enam ette.
Hakkasin mõtlema, et mis on minus selle aastaga muutunud. Ja mõtlesin päris pikalt ja küsisin ka teistelt abi. Üks asi, mis välja toodi oli see, et olen täiskasvanulikumaks muutunud ja elutarkust on juurde tulnud. Sellega pean vist ka nõustuma. Ma ei ole enam nii naiivne kui varem (kuigi jah, kohati ikka olen küll) ja ma mõtlen rohkem asjade üle järele ja tegutse nii mõtlematult kui varem. Ja siis läks asi huvitavaks - ühelt poolt kuulsin, et olen murelikum ja pole enam nii suur päike, kui varem. Ja teisalt, et olen lõbusamaks muutunud. Ja siis ma ei teadnudki, mida uskuda. Olen siis vahepealne, ehk samaks jäänud? Aga pikemalt mõeldes, siiski ei. Pean jällegi mõlemaga nõustuma. Esimene inimene, kes ütles et pole enam nii päike, kui varem, teab mind palju kauem, aga kellega praegu näeme harvemini. Ja teda pean üheks enda lähedaseimaks sõbraks ja tema näeb ehk seda, mis on natukene sügavamal ja temaga arutan ma ka tõsisemaid teemasid. Aga tahaksin loota, et kokkusaades näeb ta mind ikka sama päiksena, kui varem :) Ja siis see teine pool, et lõbusamaks muutunud. Seda ütles inimene, keda näen küll tihedamini aga pigem just väljas käies ja peoolukorras. Ja seltskonnas oskan ma väga hästi päikest mängida. Mitte, et ma alati teeskleks, et õnnelik oleks, aga aegajalt ikka tuleb hea nägu ju pähe teha.
Üks asi mida ma ise enda juures märganud olen on see, et ma olen muutunud paremaks suhtlejaks. Enda meelest vähemalt... Aga see on ka kuidas kunagi. On olukordi, kus ma võin olla seltskonnahing ja inimesed surnuks rääkida ja samas järgmisel päeval võin ma olla inimene, kes vaikselt istub ja kaasa ei räägi ja ei suhtle. Ma isegi ei oska öelda, millest see erinevus tuleb.
Veel üks väga suur märksõna selle aasta jaoks on INIMESED. Sel aastal olen tutvunud paljude suurepäraste inimestega, kes on mu elu tohutult rikastanud. On inimesi, kes on saanud kallimaks kui oleksin arvanud ja inimesi, kes on elust kaugemale kadunud. Aga ma tean, kes on need, kes on alati olemas ja kellele saan alati kindel olla. Ja ma tunnen end siiralt õnnelikuna, et mul selliseid inimesi on.
See aasta on olnud täis väga suuri üles-alla kõikumisi aga tagantjärele vaadates olen aru saamas, et pea kõik need on millekski vajalikud olnud.

Imelist aastavahetust!

Tallinn, sa hakkad mulle meeldima!

Hei!

Kuigi viimasel ajal on toimunud nii mõndagi, siis kirjutan pikemalt enda nädalavahetusest, mille veetsin seekord Tallinnas.
Neljapäevane päev sai veedetud poodeldes, Kadrioru pargis pikniku pidades, Cubanitas kokteile joomas ja öises vanalinnas jalutamas. (Aitäh teile, Helen, Liis ja Riinu!!!!!)  Peamine põhjus, miks ma juba neljapäeval Tallinna läksin oligi see, et Liis oli kolmapäeval seal ja ta oli nii armas, et oli valmis minu pärast veel neljapäevaks ka jääma.
Reedel sain pool päeva lebotada ühes tohutult mõnusas korteris ning siis tõttasin juba vanalinna, et kiirelt Jaanikale tsau öelda ja sama ruttu kohe Ülemistesse minna ja koos Riinuga Loole põrutada. Kiire riietevahetus, mille käigus transformeerusime kuradiks ja inglikeseks, laadisime auto rahvast täis ja panime Susisoo poole ajama, kus toimus Jossi ja Guitsi ühine pidulik multikultuurne prasnik sõltumatute eluviiside ja taltsutamatute hingeaastate auks, ehk lühidalt öeldes sünnipäev :D Ja see oli ka peamine põhjus miks ma mandritee üldse jalgealla võtsin. Ja see oli seda väärt, niiiinii väga. Lõpuks ometi nägin ära inimesi, kellest nii palju kuulnud olin, sai tantsida, naerda oi kui palju, laulda jnejne. Ehk siis tohutult super õhtu-öö-hommik!  
Laupäeva veetsime suuremalt jaolt Tallinna Merepäevadel, kuhu ka esimest korda elus jõudsin. Selle raames tegin enda elu suurima julgustüki, nimega bagjump. Hüpata 9 meetri pealt õhku täis koti peale. Ja ma kardan kõrgust. Aga kuidagimoodi mind ära moositi ja ära ma selle tegin. Pärast küll värisesin umbes tund aega, aga õhtul sain aru et tegelt mulle ikka meeldis :D Pärast seda seadsin suunaks Kalamaja, mis on täielik tükike Tartut Tallinnas ja veedetud sai üks mõnus õhtu Liisaga. 
Pühapäeva hommikul tulin Kuressaarde ära, et õhtul minna koos Teelega Uppsari tantsulavastusele "Meie hinges on revolutsioon!". Ja revolutsioonile oli see tõesti. See oli midagi täiesti teistsugust, kui ma ootasin ja kui ma varem näinud olin. Aga terve etendus olid mul külmavärinad, ja see juba ütleb midagi. Suur-suur aplaus teile!! Pärast kontserdi sai Teelega veel natukene Arensburgis istutud ja siis jõudiski juba aeg kätte, et tööle minna.

Ja taaskordselt kerge pildiuputus, aga nii suurepärasest nädalavahetusest peab ju pilte jagama!

Üks lemmikumaid kohti Tallinnas

Ta paneb mind särama

Inglike ja põrguline

Diskokerad

Moon!

Sest õige saare naise musi on ikka kõige magusam

Püss!

Saarlased nägid merd

9 meetrit ja elu käis silme eest läbi...

Kallistused teile!!

Rõõm!

Eile Pihtlas enda maailma parima juhendaja hoovi peal tantsides tundsin suuremat rõõmu, kui seda tükil ajal teinud olin. See auk, mille rahvatantsu mitte tantsimine minusse jätnud oli, sai eile veidikene täidetud ja aitäh selle eest nendele toredatele-toredatele poistele, kes te mind tantsutasite:)
Lisan mõned pildid ka viimastest kvaliteetaegadest tüdrukutega.

Kuna ööd pole Saaremaal veel just väga soojad, siis tuleb end vastavalt ka varustada.

Lõpuks sai üles võetud ka üks tükike Amicitiat, mis minuga igal pool kaasas käib

Suvi, see on Saaremaa, sõbrad ja kuivatatud lest!

Heihei! Olen küll juba suveks Saarde jõudnud, aga alustada tuleb ikkagi Tartust, kuna seal toimus ka vahepeal nii mõndagi.

17.-19. mai toimus Tartus 50. Balti Rahvaste Kommerss, ehk siis korporandid Eestist, Lätist, Poolast ja Saksamaalt kogunesid kõik Tartusse kokku. Rahvast oli nagu murdu ja meeleolu oli suurepärane. 

BRK rongkäik. Suurim, mida ma siiani näinud olen.

Pärast tõelist tantsumaratoni kell 6 hommikul koju minnes.

Vahepeal on selliseid  veidi kurvemaid hetki ka olnud. Näiteks see, et mu armas Maiksu läks terveks suveks USAsse ja tuli ka Riia 3'ga hüvasti jätta. Enne Mailise äraminekut tegime aga ühe mõnusa coetusepikniku, et veelkord üksteise seltskonda nautida. Nii tohutult kahju on sellest, et Laura ei saanud liituda, aga bakatöö tähtaeg surus tagant.

Täiuslik pärastlõuna Emajõe kaldal

Ka korp!is sai semestrile korralik punkt pandud ja selle puhul saime tehtud ka enda päris esimese perepildi, kus kõik peal on!

 Seoses sellega, et Riia 3'ga tuli hüvasti jätta, sai tere öelda mu uuele elukohale Pepleri tänaval. Pidu oli hea, seltskond oli suurepärane ja naeru oli pisarateni. Ühesõnaga üks äärmiselt kordaläinud õhtu!

Linn, mis on leidnud tee niiii sügavale südamesse

Ühel toredal kolmapäevaõhtul leidsime Liisi, Saara, Mari ja Ristoga tee Värskasse, kus toimus Zetode 10. sünnipäeva puhul suuur kontsert. Õhtu oli täiesti fantastiline! Liisiga olime esireafännid ja tantsida sai rohkem kui küll. Aitäh, Mari, et mind kohale vedasid! Muidugi oli õhtu täis ka nostalgiat, kuna eelmine suvi sai just selle sama platsi peal veedetud üks suurepärane tantsulaager, kus tantsuks mängisid jällegi Zetod.

Muuhulgas leidsin lõpuks ka endanimelise coca!

 Viimane õhtu Tartus sai veedetud korp! Amicitia ja korp! Sakala toredate liikmete seas meie traditsioonilisel ühisel kevadpiknikul. Õhtul saime Liisiga korra veel Juuliga kokku, viimased kallid tehtud ja kojuminek. Hommikul oli kella viiest äratus, et asjad kokku pakkida ja kella seitsmeks bussile jõuda.

Ei ole inimest, kes naeraks minuga sarnasemalt, kui tema.

 Saaremaale jõudes läksin paariks tunniks koju ja selle aja jooksul sai söödud prae-, suitsu- ja kuivatatud lesta. Vot see ongi kõige õigem suvi! Õhtul tulin uuesti linna ja läksime Teele ja Helerinuga glamuuritama. Kõrval toimus samal ajal simman ja õhtu lõpus sai tantsida ka :)

Olen jälle Arensburgis ka tagasi. Seekord mitte enam ettekandjana, vaid vahelduseks adminnina. Pärast esimest tööpäeva saime jälle Helluga kokku, istusime Arensi terassi üliiimõnusatel diivanitel ja pärast jalutasime sadamasse. Ühesõnaga üsnagi täiuslik õhtu :)

Palju päikest teile, kallad!!