Seiklused hakkasid pihta juba esmaspäeval, kui läksin Tallinnasse Teele ja Kareli juurde. Teele oli super nagu tavaliselt ja suutis mind korduvalt pisarateni naerma ajada. Hommikul ärkasin varakult ja läksin bussijaama, kus mind ootas Riinu, kes oli sellel päeval täiesti asendamatu!
Jõudsime siis kenasti Rakverre ja hakkasime haigla poole kõndima. Enda orienteeriumisoskustes polnud me aga eriti kindlad ja muidugi oli mul terve elu kaasa pakitud, nii et otsustasime takso võtta. Õige otsus, sest otseloomulikult kõndisime me vales suunas.
Haiglasse jõudes oli järgmine probleem - kuhu me minema peame? Esimesena tuli meile appi üks väga tore ja sõbralik ehitusmees (haigla juures olid toimumas remoditööd). Vähemalt viis korda sain ma selle hommiku jooksul kasutada lauset "Tere, mul peaks siin täna operatsioon olema aga ma ei tea kuhu ma minema pean..." Lõpuks juhatati meid traumapunkti, kus ma siis näitasin enda meilivahetust kirurgiga (sest ega mul saatekirja ju ometigi polnud).
Kui haiglariided selga sain, hakati meid Riinuga palatisse viima. Siis aga öeldi, et ei kus, meil ju ühtegi vaba voodit pole. No tore! Istusime siis aga diivani peale maha ja hakkasime ootama. Õnneks ei läinud kaua aega, kuni meid kaasa kutsuti. Viidi meid siis kuuekohalisse palatisse, kus me olime ainsad inimesed (üks patsient, kes enne oli, läks suht kohe ära, kui meie tulime). Mõistmatuks jäi, kuidas nende õdede meelest siis ühtegi vaba kohta polnud... Ja siis hakkas pihta ootamine. Esimese asjana öeldi, et me end väga mugavalt sisse ei seaks, sest me vahetame millalgi palatit. Kuna mul saatekirja polnud, siis keegi vist otseselt ei teadnud, miks ma seal üldse olin. Ukse vahelt oli isegi kuulda, kuidas vägagi tugeva vene aktsendiga õde küsis teiselt: "Kas keegi teab, mis tal üldse viga on?"
Lõpuks hakkasid aga asjad liikuma ja kella viie paiku viidi mind viimaks ometi operatioonile. Kui ma paar päeva varem haiglasse helistasin, öeldi et opp on kuskil 12-12:30 paiku. Haiglas olime me juba u 10 paiku, nii et 7 tundi söömata-joomata... Aga see selleks. Operatsioon ise läks hästi ja järgmine päev lasti mind juba välja. Evelin tuli mulle haiglasse järgi ja läksime Ääsmäele, kus ühe öö veetsin ja edasi juba Saaremaale, kus ma siis sellest ajast saadik pesitsenud olen.
Teisipäev pidi olema hea päev ja pidi kipsist lahti saama ja ortoosi asemele, kuid jalaraam, mis telliti, oli vale. Aga mu 80cm kips lõigati 17 cm lühemaks ja polsterdati ära, nii et elu oli juba kergem :)
Täna, neljapäeval, sain siis endale lõpuks õige ortoosi, hurraa! Nüüd tuleb ainult sellega harjuda, kuna see on järgnevad kaks kuud mul küljes. Samamoodi pean ka karkudega harjuma.
Kuigi Saaremaal on praegu lihtsam olla, sest siin on vanemad ja Liisa, siis ikkagi tahaks juba nii metsikult Tartusse ära. Aga järgmise nädala jooksul ehk juba jõuab sinna :)
Jällegi pean tänama kõiki enda tibusid, kes olid toeks ja kes ikka iga päev küsivad, kuidas mul läheb :) Ja muidugi, maaaaaailma suurim kalli läheb Riinule!
 |
| Õnnelik patsient opiootuses |
 |
| Umpa-Lumpast Forrest Gump :) |
| Soovitus kõikidele lugejatele: kellel vähegi võimalust, vältige Rakvere haiglat :) |
