Tere jälle üle väga väga pika aja. Eelmise aasta lõpus tegin suure kokkuvõtva postituse terve aasta kohta rohkete piltidega. Sel aastal ei saa seda kahjuks teha, sest arvuti ütles üles ja pilte mul enam pole.
Aasta on aga olnud tihe ja hea. Veebruaris liitusin korp! Amicitiaga, nii et kevad olis huvitav ja kõik oli nii uus ja põnev. Suvi oli fantastiline, sest mul on lihtsalt maailma parimad sõbrad. Ja sügis-talv on jällegi olnud suurepärane ja seda suuresti tänu Amicitiale ja nendele inimestele, kes mulle nii südamesse on läinud. Selle aastaga ma olen enda ellu saanud nii palju häid inimesi, kellest poleks osanud unistadagi. Aitäh teile, et mu aasta nii heaks tegite :)
Praegu olen Saaremaal ja igatsus on suur. Igatsen inimesi, kes on mandril ja inimesi, kes on Saaremaal, sest nendega saab ikkagi liiga vähe koos olla. Aastavahetus tuleb aga lahe ja uus aasta tõotab tulla ka pehmelt öeldes... huvitav.
Ilusat aasta lõppu teile, mu kallid!!!
Seda pilti vaadates avastasin, et mul tuleb klomp kurku ja silmad lähevad märjaks. Armastan teid, mu tibud!!
Jõulumeeleolus c 12-I :)
Meenutamaks seda suurepärast suve!!!
Alati särav Krissu :)
Mu kallis kullapai :)
Sunday, November 18, 2012
Viimasest postitusest on päris palju aega möödas ja seda ka põhjusega. Nii palju pole mul ammu tegemist olnud, kui viimasel ajal. Aga siinkohal tuleb öelda, et nii õnnelik pole ma ka päris pikka aega olnud, kui praegu. Või noh... õnnetunne pole tükk aega nii kaua kestnud, nagu ta seda praegu teinud on. On asju, mis võiksid paremini olla, aga ma isegi ei lase nendel end morjendada. Ja see tunne on tohutult hea! Kui ma hakkaks rääkima, mis vahepeal toimunud on siis noh... Mina ei viitsiks seda kirjutada ja teie ei viitsiks seda lugeda. Mis mulle eriti meeldib on see, et mind on viimasel ajal eriti lihtne naerma ajada :D Kindlasti mõjutavad seda palju ka need inimesed, kes mu ümber on tohutult suure osa ajast (Jah, Juuli ja Liis, ma räägin teist:D ) Seda postitust kirjutades olen jälle Liisi juures mis on eelmisest laupäevast alates siis... 8. päev mis me koos oleme :D Ilmselgelt avaldame me üksteisele mõju, sest koos olles tõuseb veidruse tase ikka tohutult :D Seda öeldes tuleb teha reklaami ka täiesti suurepärasele filmile The Room. Mina ja Liis soovitame kõigile! Ülalolev laul ka... Liis, sa tead miks see seal on :D
Et näidata, et me tegelikult oleme normaalsed ka :)
Et elus oleks õnne, seda soovin sulle, et taga, ees ja selles hetkes oleks rõõm. Kuid kui's ka ei vaataks, tundub mulle nii pikk, kui elu eales pole, päikselõõm peab temas olema ja äiksevihm ja lumi ja kevadele lisaks sügis, talv ja suvi. Et teaksid ära varanduse, mis su sülle kukub, pead teadma, mis on vaesus, mis on rikkus. Et teaksid, millal äratada see, kes vaikselt tukub, pead teadma: oli piisav uinumise pikkus? Et teaksid, mis on õnn, pead teadma, mis on valu, et tunneksid, mis magus, pead maitsma, mis mõru! Ei ükski hetk ei suuda elu luua üksi ja ilma võtmeteta raskem avada on uksi. Et oleks magusat ja mõru, tundmatut ja vana, et oleks hetki, mida hiljem mäletada!
Selle teksti eest tänan Stiinet. Kui seda esimene kord lugesin, läks see mulle hinge. Kui seda teine kord lugesin, sai see mulle hästi tähtsaks ja seda tänu Stiine kingitusele, mis sellega kaasnes. Ja see tekst paneb mõtlema. Eriti meeldib mulle see lause, kus on kirjas, et selleks, et õnne tunda, peab enne valu tundma. Ja nii ju ongi - inimesed ei oska hinnata seda head mis neil on, kui neil koguaeg kõik hästi on. Sellest on kahju tegelikult. Miks meil peab halvasti minema, et me saaksime aru meie ümber oleva headuse väärtusest. Viimasel ajal olen ma eriti hakanud märkama neid häid, lausa suurepäraseid inimesi mu ümber, kes muudavad kõik rasked, kurvad, halvad asjad ja hetked paremaks. Inimesed, kellega ma saan pisarateni naerda põhimõtteliselt mitte millegi üle ja inimesed, kellega me üksteisest ka sõnadeta aru saame. Üleüldse olen ma hakanud rohkem kõike head enda ümber tähele panema. Kas see tähendab, et lähiajaks on kõik halvad asjad otsa saanud? See mõte mulle meeldib. Sellega olen päri. Sobib? Väga hea :)
Täpselt sellises kohas veetsin ma enda nädalavahetuse. Ehk siis toimus Sügisseiklus RMK metsamajja. Koht oli suurepärane ja kaks päeva möödusid hea seltskonnaga mõnusalt aega veetes.
Täna on mu tibul sünnipäev ja eile sai seda natukene tähistatud. Tantsutunnid algasid ka eile ja oiiiii kui hea oli üle pika aja jälle tantsida! Tantsimisel on mingi hämmastav mõju mu üle. Kui mul on halb tuju, siis tantsimine, olgu see siis rahvatants või peotants, suudab selle imekiirelt kaugele ära pühkida. Ja kui nüüd hästi läheb, õnnestub mul vist hakata lausa kolm korda nädalas tantsimas käima :)
Palju õnne, mu kallis!
Ja Seiklus algab!
Kiikumine vol 1
Viimse reliikvia jälgedel
A weekend getaway
Lebola
Mu säravaim Päike
Kiikumine vol 2
Monday, October 8, 2012
Möödas on nädalavahetus täis tantsu, naeru ja sõpru. Nii kirjeldamatult hea ja soe tunne oli kanda enda vanu rahvariideid (veelkord, tuhat tänu sulle, Maria!) enda vanas koolis enda vanadele õpetajatele esinedes. Ja selle eest aitäh sulle, Helerin! Laupäeval sain hommikul parki pildistama ka. Kui Teele ütles, et Kuressaares on nii värviline ja ilus, mõtlesin et noh, mis seal ikka, ju ta sama ilus kui Tartus. Aga ei. Kuressaare oli midagi erilist, midagi.... kirjeldamatult ilusat. Ja midagi nii ilusat, mida pildile ei püüa, kuigi andsin endast parima. Aga olen avastanud, et sügisest on saamas üks mu lemmikumaid aastaaegu. Vähemalt selline praegune sügis - ilus ja värviline. Mis sest, et sajab tohutult palju, ikka on ilus. Üks päev jalutasin ilma vihmavarjuta paduvihmas ja lihtsalt naeratasin. Mõtlesin, kas minna kodust läbi ja vihmavari tuua, aga milleks. Nii pagana hea oli olla.
Laupäeval Helerinuga jutustades hakkasin mõtlema inimeste ja suhete üle. Ja selle üle, kuidas me teisi inimesi näeme ja kuidas nemad meid näevad. Me võime inimese mõelda enda jaoks täiuslikuks, nagu tal polekski vigu. Ja isegi kui me näeme neid vigu, muudame me need enda jaoks vähetähtsaks ja tühiseks. Siis aga juhtub midagi, mis muudab seda inimest meie silmis ja need vead ja puudujäägid tulevad nii suurelt ja võimsalt esile, et seda head seal taga näeb väga häguselt. Siis ongi need kaks äärmust - ilma vigadeta inimene, kellele anname kõik andeks või üleni vigu täis inimene, kellele midagi andestada on raske. Kuidas aga saada see kompromiss nende kahe vahel, et tunnistame inimese vigu, aga samas näeme ka kõike head, mis temas on?
Õnnelikumal noodil - Mariel sai vahepeal värvid ning seda tuli ju tähistada fotoshoodiga. Isegi kahega. Esimesel olime me Mailisega kahekesi :D Teisel oli seltskond juba suurem. Pildid on aga niii ilusad ja õnnelikud ja siirad, et ülihea on vaadata neid :)
Siiras rõõm!
Behind the scenes - riidepuu Jüri :D
Kui hommikul sisse magada ja Vanalinna kohvikus hommikusööki süüa
Thursday, September 27, 2012
Eile oli üks järjekordne täiuslik õhtu. Pärast koosolekut pidid kõik rebased kauemaks jääma ning pärast seda, valis mu parim sõbranna mu õe enda akadeemiliseks emaks, mis tegi mind niiii õnnelikuks. Pärast seda jäime veel üsna pikaks ajaks konventi istuma. Ma olin valves nii et mul oli see kohustuslik, kuigi hetkekski ei tundunud see kohustusena. Ma tundsin end vabalt. Ma tundsin end isegi, nagu ma oleks Öietiga. Muidugi seltskond on väga teine, aga tunne oli sama hea. Ma tundsin et... ma olengi just nimelt seal, kus ma pean olema. Ma tundsin, et ma olen kodus. Ja see tunne oli nii tohutult hea.
Lauluvalik täna selline, kuna meenutab mulle suve ja õhtuid lõkke ääres ja Öietit.
Viimane postitus oli Saaremaalt ja päris tükk aega tagasi. Siis ei tahtnud kohe üldse mitte Tartusse tulla. Nüüd on tulekust kaks nädalat möödas ja see tunne, mis Tartus mus eelmisel aastal tekitas, on uue hooga tagasi.
Toimunud on vahepeal päris palju. On väljas käidud, on koduseid õhtuid tehtud, on koolis käidud, on korp!iga tegeletud jne. Ja Tallinnas jõudsin ka juba korra ära käia. Parim osa muidugi on see, et olen palju saanud aega veeta inimestega, keda suvel kaugelt liiga vähe nägin. See nädal on veel tihe-tihe, aga laupäev tuleb super, sest niii palju inimesi tuleb Tartu, kes muidu Tallinnas on. Selle eest peab muidugi Stiinet-Sikut-Elinat tänama. Aga siiski, jei!
Eriti hea meel on mul hetkel Stiine ja Riinu üle, tänu kellele ei ole miski nii halb, kui alguses tunduda võib. Aitäh teile, mu kallid!
Tänane postitus on pühendatud mu kallile Teeme täna midagi seltskonnale. Homme hommikul vara-vara alustame perega sõitu Tartu poole ja mõtlesin et nüüd oleks paras aeg teha kokkuvõte suvest. Esimene asi, mida öelda tahan on see, et Tartust ära tulles suve alguses poleks ma osanud unistada ka, et mul nii täiuslik suvi tuleb, päris ausalt kohe.
Pea kõik sündmused on juba blogis ka kajastatud aga väike ülevaade siiski.
Suvi algas minu jaoks üritusega Tripime ära 2012, mis oli lihtsalt nii täiuslik. Kahepäevane Saaremaa tripp ja chill inimestega, keda Tartus olles niiiii väga olin igatsenud. Sellele järgnes kohe jaanipäev, mis oli ka tohutult tore. Järgmistel nädalatel hakkasin ka tubliks tööinimeseks, ja kartsin et sellega kaasneb ka see, et ei saa enda sõpradega nii palju koos olla, sest päevad olid pikad ja väsitavad. Õnneks see meid ei takistanud ja pea iga päev tegime enda seltskonnaga midagi, ujumas käisin oiii kui palju, pole päris mitu aastat nii palju ujumas käinud. Ka karjääri jõudsin esimest korda elus ujuma. Mõne aja pärast toimus Saare Jazz, kus koos Teelega käisin. Festival ise oli täitsa okei, aga suurepäraseks muutis selle seltskond, kuna Teele-aega pole kunagi liiga palju. Juuli lõpus käisin teist korda Viljandi folgil mis oli otseloomulikult suurepärane! Kontserdid, seltskond, ilm... kõik! Viljandist suundusime korraks Tartusse ja sealt edasi Värskasse, kus toimus Maido Saare noorte tantsijate suvelaager. Ja jällegi - asukoht, ilm ja muidugi, parim seltskond, keda saaks tahta! Korra jõudsime seltskonnaga ka Teele maal ära käia. Viimasel nädalal toimusid veel Amicitia suvepäevad, mida korraldada aitasin ja sealt edasi sõitsin Tallinna, kus jätsin Reeliga hüvasti. Eile oli üks segane õhtu, emotsioonide poolest. Toimus Öieti hooaja lõpupidu, mis oli tohutult tore, sai tantsida, naerda, lõbutseda jne, õhtul sai aga ka nutta, kui Helerinuga hüvasti jätsime.
Mis suve eriti täiuslikuks on teinud on see, et ma poleks osanud elus osanud loota, et ma niiiiii palju tantsida saan! Esinemisi on tõesti palju olnud ja see on ainult suurepärane. Eriti suur tänu Mariale, kes mulle mu vanu rahvariideid laenas, nii et täitsa õige tunne oli tantsides :)
Sõnadesse ei saa panna, kui väga ma seda seltskonda igatsema hakkan. Aga luban, et see aasta hakkan Tallinnas palju rohkem käima, kui eelmine. Ja Helerin, Saaremaale jõuan ma ka!
Reedel oli mu viimane tööpäev Arensburgis. Täitsa hea tunne oli, mingil määral oli muidugi kahju ka, sest seltskond oli seal tegelt täitsa tore :) Laupäeval-pühapäeval toimusid Aavikunurga puhketalus korp! Amicitia suvepäevad, mida ma ka korraldada aitasin. Tohutult tore oli, kohe tõesti. Terve suve pole amicadega kokku puutunud, nii et kaks päeva nendega veeta oli hästi hea. Laupäeval toimus ka tõenäoliselt selle suve viimane esinemine Öietiga, mis oli mulle väga suure tähtsusega. Seda mitmel põhjusel. Esiteks, ma olin meelelahutusprogrammi eest vastutav ja tundus, et rahvas jäi rahule. Teiseks sain endale niiii tohutult kallite inimestega esineda seltskonnale, kes mängib samuti minu elus väga suurt rolli. Ja kolmandaks, nii suurt ja lahedat fanclubi mul pole enne olnud :D
Pühapäeva lõunal seadsin suuna Tallinna poole, kus mind ootas Reeli. Esimene õhtu oli meil kodune, jõime veini ja vaatasime filmi. Esialgu pidin ära minema esmaspäeval, aga plaanid muutusid ja ära tulin teisipäeval. Esmaspäev oli pea täiuslik. Alguses lebotasime niisama, siis käisime Jossil tööjuures külas. Edasi liikusime Karja Keldrisse, ja sealt Vabaduse väljakule Maarja-Liis Ilusa, Koit Toome ja ETV Tütarlastekoori kontserdile, kuhu jäime aga hiljaks, nii et kuulsime ainult nelja laulu, aga tore oli ikka.
Pärastlõunal oli plaan minna Teletorni. Sõitsime siis rahulikult bussiga, kui Reeli üks hetk ütleb, et meie peatus on. Astusime maha ja Reeli hüüab: "Pagan, vale peatus!!" Ootasime siis Lillepi peatuses u 15 mintsa, ning sõitsime edasi. Teletorni asemel seadsime sammud aga Botaanikaaeda, kus toimus Jääääre tasuta kontsert. Täiuslik ilm, hea seltskond, suurepärane asukoht, mõnus muusika ja peas polegi ühtegi mõtet. Siis tuli esitusele aga Jäljed ja mida teeb Kati, pahvatab peaaegu nutma. Lihtsalt niii ilus oli ja pani tantsimise ja Öieti peale mõtlema.
Kontserdi lõppedes jalutasime veel botaanikaaias ringi ja edasi Teletorni, kus järjekord, et ülesse saada, oli pea kaks tundi. Meie õnneks pidime vaid poolteist ootama. Jõudsime siis lõpuks lifti, närv oli täitsa sees juba, sest Reeli kardab kõrgust ja siis ta ajas mind ka elevile. Ülesse jõudes läksime jooksuga 22. korrusele väliterassile. Jõudsime täpselt päikeseloojangu ajaks. See oli lihtsalt... kirjeldamatu. Seda ei saa reaalselt sõnadesse panna, kui ilus seal oli. Pärast mõnda aega õues olemist läksime korrus allapoole ja vaatasime sees ringi ja ka aukudest välja, kust otse alla näeb, mis oli Reeli jaoks tõeline suursaavutus. Selleks ajaks kui rigi peale saime tehtud, oli õues veel pimedamaks läinud, mis tähendab et veel rohkem tulesid oli süttinud ja läksime jälle õue ja ahhetasime veel. Ja siis läksime uuesti alla ja ahhetasime veel :D Pärast vaatasime teletorni õuest ja see on õhtul pimedas ikka täiesti suurepärane. Ahhetasin veel natukene :D
Tagasi linna sõites otsustasime Reeliga romantikalainel jätakata ja läksime Linnahalli katusele ja vanalinna jalutama ja siis koju. Teisipäeva hommikul läksin bussipeale ja sõitsin Saaremaale. pakkisin Arensis enda asjad kokku ja kojuminek. Ja nüüd olengi üle pika aja jälle maal.
Suvepäevade piltide autor Liis Linn, Tallinna pildid minu digikast
Nii hea oli teiega tantsida jälle!
Siis, kui me Teletorni asemel Lillepi peatuses maha läksime
20. august
Ja seda me ka tegime...
Tallinn!
Siis, kui Reeli Tallinna jäi ja mina Saaremaale tulin
