Et elus oleks õnne, seda soovin sulle, et taga, ees ja selles hetkes oleks rõõm. Kuid kui's ka ei vaataks, tundub mulle nii pikk, kui elu eales pole, päikselõõm peab temas olema ja äiksevihm ja lumi ja kevadele lisaks sügis, talv ja suvi. Et teaksid ära varanduse, mis su sülle kukub, pead teadma, mis on vaesus, mis on rikkus. Et teaksid, millal äratada see, kes vaikselt tukub, pead teadma: oli piisav uinumise pikkus? Et teaksid, mis on õnn, pead teadma, mis on valu, et tunneksid, mis magus, pead maitsma, mis mõru! Ei ükski hetk ei suuda elu luua üksi ja ilma võtmeteta raskem avada on uksi. Et oleks magusat ja mõru, tundmatut ja vana, et oleks hetki, mida hiljem mäletada!
Selle teksti eest tänan Stiinet. Kui seda esimene kord lugesin, läks see mulle hinge. Kui seda teine kord lugesin, sai see mulle hästi tähtsaks ja seda tänu Stiine kingitusele, mis sellega kaasnes. Ja see tekst paneb mõtlema. Eriti meeldib mulle see lause, kus on kirjas, et selleks, et õnne tunda, peab enne valu tundma. Ja nii ju ongi - inimesed ei oska hinnata seda head mis neil on, kui neil koguaeg kõik hästi on. Sellest on kahju tegelikult. Miks meil peab halvasti minema, et me saaksime aru meie ümber oleva headuse väärtusest. Viimasel ajal olen ma eriti hakanud märkama neid häid, lausa suurepäraseid inimesi mu ümber, kes muudavad kõik rasked, kurvad, halvad asjad ja hetked paremaks. Inimesed, kellega ma saan pisarateni naerda põhimõtteliselt mitte millegi üle ja inimesed, kellega me üksteisest ka sõnadeta aru saame. Üleüldse olen ma hakanud rohkem kõike head enda ümber tähele panema. Kas see tähendab, et lähiajaks on kõik halvad asjad otsa saanud? See mõte mulle meeldib. Sellega olen päri. Sobib? Väga hea :)
No comments:
Post a Comment