Hej, Svensson!

...ehk Kati, Liis, Juuli ja Mailis käisid Rootsis. Siinkohal tuleb tänada Juulit, kes sai tasuta piletid, hurraaa!!! Ja suurepärane nädalavahetus (kuigi reis toimus ise esmaspäev-kolmapäev, oli minu jaoks see siiski nädalavahetus) saigi võimalikuks! Reisi ennast on raske kirjeldada. Naeru oli nende kolme päeva jooksul rohkem kui küll, aga sellise seltskonnaga teisiti ei saagi ju.

Olles eluaegne saarlane, olen praamiga sõitnud rohkem kui korra, kuid sellest hoolimata suutsin endalegi üllatuseks esimesel ööl merehaigeks jääda (mis avaldab siiani mõju, sest praegu laua taga istudes tunnen, nagu ma kõiguksin...) Kui teisipäeval lõpuks jalad alla sain, suundusime linna peale ning ka see ei möödunud viperusteta. Nimelt valisime laevalt väljumiseks aja, kus meeskonnal oli tuletõrjeõppus. Halb valik, ärge teie nii tehke :)

Ilmaga meil vedas aga tohutult. Päike paistis ja taevas polnud ühtegi pilve, ka külmakraade oli täiesti parajalt. Alguses olime turistad ja käisime vanalinnas ringi, nägime kuningalossi ära ja siis seadsime sammud kesklinna poole. Ei saa ju minna Rootsi ilma, et H&M'is ei käiks. Ja seda me ka tegime, lausa 4 korda. Pärast parajalt pikka päeva liikusime tagasi laeva ja olles mõnda aega lebotanud, hakkasime sättima, et teist korda showprogrammi vaatama minna. Kui esimene õhtu oli täitsa okei, siis teine oli juba paaaalju parem. Kui viis ilusate häältega meest Jacksoni laule laulavad, siis ei saagi ju halb olla. Sinna juurde lisada veel hea seltskond, siis ongi üks suurepärane õhtu olemas. Ning ei saa ju olla ka Rootsi trippi ilma, et laeva peal pilti ei teeks ja noh... kvaliteethuumor jällegi tagatud :D

Muidugi ei saa mainimata jätta ka laulu, mille videot üleval näha saab. Kahe muusikakanali peale tuli seda kahe päeva jooksul kokku 9 korda. Iga kord käisid selle kaasa ka meie poolt laused stiilis: päriselt või?? Jälle? Aga ometigi teisipäeval linnas olles hakkasime nii mõnigi kord seda ise laulma :D Teine selle reisi lahutamatu osa oli Mailise iPad ja selle täiesti sõltuvust tekitav mäng, mille nime jään siinkohal võlgu. Kiljed, mis tulid, kui järgmise vooru avasime, olid kõrvulukustavad :D

 Aitäh teile, mu kallid, suurepärase reisi eest!!!

Tahan kirjutada, kui hea on olla Öietiga ja lihtsalt tantsida ja tantsida ja tantsida.
Tahan kirjutada, kui hea on aastavahetust pidada nii tohutult kallite inimestega, kellega ei hakka kunagi igav.
Tahan kirjutada, kui hea on olla kodus.
Tahan kirjutada, kui hea on lugeda hea-tuju-ümbrikut ja olla pisarateni liigutatud.
Tahan kirjutada, kui hea on olla Tartus ja kuidas Tartu jääb minu jaoks alati veidi müstiliseks ja salapäraseks
Tahan kirjutada, kui head on mu inimesed Tartus ja mujal ja kuidas nende headus suudab mind ikka ja jälle hämmastada, üllatada ja nii tohutult rõõmsaks teha.
Tahan kirjutada, kui hea on absoluutselt iga päev ühe sõbrannaga poole ööni jutustada.
Tahan kirjutada, kui hea üle pika aja kallite inimestega kokku saada ja veini juua ja naerda ja naerda ja naerda.
Tahan kirjutada, kui hea on enda õega kohvikus istuda ja jutustada ja naerda.
Tahan kirjutada, kui hea on enda totakate sõbrannadega kelgutada.
Tahan kirjutada, kui hea on hea inimesega juttu ajada ja filmi vaadata ja naerda.
Tahan kirjutada, kui hea on naeratusega magama jääda ja samamoodi naeratades ärgata.
Tahan kirjutada, kui hea on ühe enda parima sõbranna silmist näha, et ta saab aru, et ta on sulle kallis ja et sa ei kao kuhugi.
Tahan kirjutada, kui hea on saada uusi, veidraid ja naljakaid tutvusi.
Tahan kirjutada, kui hea on teada, et su kõige kallimad inimesed on sulle raskemal ajal toeks.

Kõike seda suurepärast tahan ma kirjutada, aga siiani ei ole minu sõnavaras sellist sõna, mis oleks piisav seda emotsiooni edasi andmaks.
Saan end vist pidada siiralt õnnelikuks inimeseks, kui mu elus on nii palju head ja mis veel tähtsam - nii palju suurepäraseid inimesi, kes selle headuse võimalikuks teevad.