Möödas on nädalavahetus täis tantsu, naeru ja sõpru. Nii kirjeldamatult hea ja soe tunne oli kanda enda vanu rahvariideid (veelkord, tuhat tänu sulle, Maria!) enda vanas koolis enda vanadele õpetajatele esinedes. Ja selle eest aitäh sulle, Helerin! Laupäeval sain hommikul parki pildistama ka. Kui Teele ütles, et Kuressaares on nii värviline ja ilus, mõtlesin et noh, mis seal ikka, ju ta sama ilus kui Tartus. Aga ei. Kuressaare oli midagi erilist, midagi.... kirjeldamatult ilusat. Ja midagi nii ilusat, mida pildile ei püüa, kuigi andsin endast parima. Aga olen avastanud, et sügisest on saamas üks mu lemmikumaid aastaaegu. Vähemalt selline praegune sügis - ilus ja värviline. Mis sest, et sajab tohutult palju, ikka on ilus. Üks päev jalutasin ilma vihmavarjuta paduvihmas ja lihtsalt naeratasin. Mõtlesin, kas minna kodust läbi ja vihmavari tuua, aga milleks. Nii pagana hea oli olla.
Laupäeval Helerinuga jutustades hakkasin mõtlema inimeste ja suhete üle. Ja selle üle, kuidas me teisi inimesi näeme ja kuidas nemad meid näevad. Me võime inimese mõelda enda jaoks täiuslikuks, nagu tal polekski vigu. Ja isegi kui me näeme neid vigu, muudame me need enda jaoks vähetähtsaks ja tühiseks. Siis aga juhtub midagi, mis muudab seda inimest meie silmis ja need vead ja puudujäägid tulevad nii suurelt ja võimsalt esile, et seda head seal taga näeb väga häguselt. Siis ongi need kaks äärmust - ilma vigadeta inimene, kellele anname kõik andeks või üleni vigu täis inimene, kellele midagi andestada on raske. Kuidas aga saada see kompromiss nende kahe vahel, et tunnistame inimese vigu, aga samas näeme ka kõike head, mis temas on?
Õnnelikumal noodil - Mariel sai vahepeal värvid ning seda tuli ju tähistada fotoshoodiga. Isegi kahega. Esimesel olime me Mailisega kahekesi :D Teisel oli seltskond juba suurem. Pildid on aga niii ilusad ja õnnelikud ja siirad, et ülihea on vaadata neid :)

Siiras rõõm!

Behind the scenes - riidepuu Jüri :D

Kui hommikul sisse magada ja Vanalinna kohvikus hommikusööki süüa